|| Gan Gan Ganat Bote ||

Shree Gajanan Maharaj Vijay Granth

Grupp 10

Tervitused isand Ganeshale

Sissejuhatus

Gajanan Maharaj Vijay Granthi 10. peatükk on kütkestav jumaliku tarkuse ja vaimse juhtimise uurimine.. See peatükk annab jätkuvalt sügavaid teadmisi Gajanan Maharaji elust ja õpetustest, austatud pühakust, kelle pärand inspireerib jätkuvalt lugematuid pühendunuid.. Selles blogi postitus, me süveneda võtmeteemade ja sõnumite 10. peatükk, pakkudes põhjalikku arusaamist selle olulisusest.

Pühendumise olemus

Üks 10. peatüki keskseid teemasid on pühendumise olemus.. Gajanan Maharaj rõhutab, et tõeline pühendumine ei seisne üksnes rituaalides ja palvetes, vaid sügavas ja südamlikus ühenduses jumalikuga.. Ta julgustab oma järelkäijaid arendama usku Jumalasse ja lootma vankumatult, hoolimata eluraskustest.. See peatükk näitab kaunilt, kuidas andumine võib viia sisemise rahu ja vaimse täitumiseni.

Jumalikud sekkumised ja imed

10. peatükk on täis jutustusi Jumala sekkumistest ja imedest, mida tegi Gajanan Maharaj.. Need lood ei ole ainult imejutud, vaid on mõeldud tugevdama usku ja jumaliku kohalolekut meie elus.. Selles peatükis kirjeldatud imed on meeldetuletuseks, et jumalik jälgib meid alati, olles valmis meid hädaajal juhtima ja kaitsma.

Õpetused Dharma ja õigluse kohta

Gajanan Maharaji õpetused dharma kohta (õigus) on veel üks 10. peatüki kõrghetk.. Ta rõhutab, kui tähtis on elada laitmatult ja moraalselt väärtuslikku elu.. Maharaj sõnul on Dharma järgimine oluline vaimseks kasvuks ja ühiskonnas harmoonia säilitamiseks.. Selles peatükis antakse praktilist nõu, kuidas eetilisi dilemmasid lahendada ja teha igapäevaelus õigeid valikuid.

Isetuse vägi

Isetus on 10. peatükis korduv teema.. Gajanan Maharaj soovitab oma pühendunutel käituda isetult ja teenida teisi ilma igasuguse tasu ootamata.. Maharaji sõnul on see isetu teenistus tee vaimse valgustatuse ja jumalike õnnistusteni.. See peatükk on täis anekdoote, mis illustreerivad isetute tegude transformatiivset jõudu.

Alandlikkuse õppetunnid

Alandlikkus on veel üks voorus, mida Gajanan Maharaj 10. peatükis rõhutab.. Ta õpetab, et alandlikkus on kõigi vaimsete püüdluste alus.. Tõeline alandlikkus tähendab seda, et me tunnustame teiste jumalikkust ja oma piire.. Maharaji õpetused julgustavad tema järelkäijaid jääma alandlikuks ja koduarestiks, ükskõik kui edukaks või võimsaks nad ka ei muutuks.

Mõtted mõistuse olemusest

Gajanan Maharaj annab sügava ülevaate selles peatükis sisalduva mõistuse olemusest.. Ta selgitab, kuidas mõistus võib olla nii vabanemise kui ka orjuse allikas, sõltuvalt sellest, kuidas seda juhitakse.. Maharaj pakub praktilisi tehnikaid mõistuse omandamiseks ja sisemise rahu saavutamiseks.. Need õpetused on eriti olulised tänapäeva kiire tempoga maailmas, kus vaimne rahu on sageli tabamatu.

Guru roll vaimsel teekonnal

10. peatükis rõhutatakse ka guru (vaimse õpetaja) keskset rolli inimese vaimsel teekonnal.. Gajanan Maharaj rõhutab, et tõeline guru on vajalik juhendamiseks ja valgustamiseks.. See peatükk räägib tõelise guru omadustest ja sellest, kui tähtis on vankumatu usk oma gurusse.. Neid suhteid kujutatakse püha sidemena, mis võib viia sügavate vaimsete muutusteni.

Swami Samarth's Visit Umravati: Õpetused pühendumisest ja alandlikkusest

Atmaram Bhikaji, pühendunud ja vaga mees Kayastha Prabhu kogukonnast, oli Umravati linnas hästi tuntud oma vankumatu pühendumuse eest pühakutele ja sügava pühendumise eest vaimsusele.. Ta elas elu, mida iseloomustas lihtsus ja austus, otsides alati pühade kujude õnnistusi.. Ühel päeval külastas Umravatit austusväärne Swami Samarth, suure vaimse kasvu pühak, ja jõudis Atmarami majja.. See ootamatu visiit täitis Atmarami tohutu rõõmu ja tänutundega.. Ta nägi Swami Samarthi juuresolekut kui jumalikku õnnistust ja tervitas Teda ülima austuse ja pühendumusega.

Atmaram viis läbi kõik traditsioonilised rituaalid, et austada Swami Samarthi.. Ta alustas Swamile sooja vanni pakkumisega, sümboliseerides ilmalike lisandite pesemist.. Pärast vanni pani Atmaram Swami laubale hoolikalt kesari tilaki (safranimärk), austuse ja pühendumuse žesti.. Seejärel kaunistas ta Swamit värskete lilledega, tähistades tema aukartust ja armastust.. Läbi nende rituaalide oli Atmarami süda täis sügavat täitumise tunnet, sest ta uskus, et Swami Samarthi - suguse pühaku teenimine on kõrgeim pühendumuse vorm.

Umravatis tekitas Swami Samarthi visiit harrastajate seas põnevuselaine.. Nende hulgas oli Ganesh Shri Krishna Khaparde, tunnustatud advokaat, kes oli tuntud oma seaduslike ja vaimsete kalduvuste poolest.. Teine pühendunud, Ganesh Appa, kuulus Lingayati kogukonda.. Tema naine, Chandrabhai, oli tulihingeline pühendunud Swami Samarth.. Kuid Ganesh Appa oli esialgu kõhklev kutsuda Swami oma koju, võib-olla tõttu tunne väärtusetus või hirm ei ole võimalik teenida teda korralikult.. Aga Chandrabhai's vankumatu usk ja pidev innustamine lõpuks veenis teda.. Tunnistades nende pühendumuse siirust, võttis Swami Samarth nende kutse vastu ja õnnistas nende kodu Tema jumaliku kohalolekuga.. See külaskäik tõi perele tohutut rõõmu ja vaimset rahuldust ning nad austasid Swami Samarthi jätkuvalt sügava pühendumusega.

Swami Samarthi viibimine Umravatis avaldas linna elanikele sügavat mõju.. Tema jumalik aura ja tarkus tõmbasid ligi paljusid, kes otsisid tema õnnistusi ja juhatust oma vaimses ja ilmalikus elus.. Nende hulgas oli Balabhau, Atmarami sugulane.. Balabhau oli algselt tavaline mees ilmalike sidemete ja kohustustega, kuid tema kohtumine Swami Samarth muutis tema elu.. Ta sai sügavalt pühendatud Swami, et nii, et ta otsustas loobuda kõik tema ilmalikud taotlused, sealhulgas tema töö, jääda lähedal Swami ja teenida teda.

Balabhau oli siiras ja tugev pühendumus ning ta loobus meelsasti oma materiaalsest varast ja mugavustest, et järgida Swami Samarth'i juhatusel vaimsuse rada.. Kuid Swami Samarth nägi oma tarkuses, et Balabhau ja teised pühendunud vajavad tõelist alandlikkust ja allaandmist.. Swami andis sageli sügavaid õppetunde näiliselt lihtsate ja mänguliste tegude kaudu.. Sel juhul kasutas ta suurt vihmavarju sümboolses teos, et distsiplineerida Balabhaud ja tema järelkäijaid.. Selle teo täpset olemust kirjeldatakse mänguliselt ja sümboolselt stipendiumis, näidates Swamile ainulaadset tarkust.

Selle teo kaudu andis Swami Samarth teada, et tõeline pühendumus nõuab enamat kui vaid väliset loobumist ja teenimist.. See nõuab täielikku alandlikkust, ego alistumist ja valmisolekut võtta vastu Guru õpetused, ükskõik kuidas neid ka ei antaks.. Swami'de vihmavarju kasutamine tuletas meelde, et vaimne kasv hõlmab nii allaandmist kui ka heakskiitu ning et alati tuleb olla valmis saama Guru juhatust mis tahes kujul.

See lugu oma rikkaliku sümboolika ja sügavate õpetustega illustreerib sügavat seost guru ja jüngri vahel.. Samuti rõhutatakse alandlikkuse, alistumise ja mõistmise tähtsust, et pühendumuse tee ei seisne mitte ainult maailmast loobumises, vaid ka enesest loobumises.. Swami Samarth inspireerib ja juhib oma vaimsele teekonnale pühendunuid oma tegude ja õpetuste kaudu, näidates, et pühendumuse tõeline olemus seisneb täielikus alistumises jumalikule tahtele.

Suklali lehma ümberkujundamine: Jumalik sekkumine

Balapuris oli mees nimega Suklal Agarwala.. Tal oli siivutu lehm, mis põhjustas pidevaid probleeme.. See lehm uitas külas ringi, lõi maha lapsi ja inimesi ning ründas agressiivselt isegi tugevaid mehi, kellel on sarved.. Lehmal oli kombeks kauplustesse sisse ronida, kus ta pistis oma pea viljakorvidesse, sõi nii palju, kui talle meeldis, ja rikkus ülejäänud.. See ka maha õli ja ghee koputades mahutid oma keha.

Hoolimata sellest, et lehm oli kodus kinni seotud, pääses ta peagi oma piirangutest.. Selle sidumiseks kasutatud ahelatest polnud kasu ja lehm käitus rohkem metsiku tiigrina kui koduloomana.. Balapuri rahval oli kõrini lehmade veidrustest ja sellest põhjustatud pidevatest probleemidest.. Lehmal ei ilmnenud mingeid raseduse nähte ja ta ei tootnud kunagi piima.. Seda ei saa mitte kuskil, ei kodus ega mujal hoida.

Külaelanikud soovitasid Suklalile, et ta kas annaks lehma lihunikule või laseks selle ise maha, et hädale lõpp teha.. Suklal vastas, öeldes neile, et nad tegeleksid lehmaga igal viisil, nagu nad arvasid sobivat, sest tal oli ka kõrini.. Ühel päeval üritas üks pataan lehma tulistades tappa.. Ta laadis oma relva ja ootas õiget hetke, aga kuidagi tajus lehm ohtu.. See ründas teda sarvedega ja lõi ta pikali.

Suklal viis isegi lehma teise külla, et see vabastada, kuid lehm leidis tee tagasi.. Lõpuks soovitas keegi, et ta viiks lehma Shegaoni ja pakuks seda Swami Samarthile.. Nad arutlesid, et Swami oli muutnud Govindbuwale kuuluva hobuse, nii et võib-olla saab ta sama teha selle tülika lehmaga.. Külaelanikud ütlesid Suklalile, et kui ta pakuks lehma pühakule, teeniks ta selle ära ja nende mured oleksid möödas.

Nende arutluskäigust veentuna otsustas Suklal lehma Shegaoni viia.. Lehma püüdmine polnud aga sugugi kerge ülesanne.. Nad proovisid erinevaid meetodeid, kuid miski ei töötanud.. Lõpuks asetasid nad hunniku harlakundit (teratüüpi) puuvillaseemnete virna juurde.. Kui lehm hakkas sööma, viskasid nad silmuse ümber tema kaela ja umbes kakskümmend meest maadlesid sellega.. Seejärel seoti see tihedalt kettidega ja laaditi vankrile, mis suundus Shegaoni poole.

Kui nad lähenesid Shegaonile, hakkas lehma käitumine muutuma.. Kord äge lehm hakkas maha rahunema.. Kui nad jõudsid Swami Samarthi juurde, vaatas lehm teda pisaraterohkete silmadega, selle käitumine muutus täielikult.. Swami Samarth, nähes lehmade täbarat olukorda, noomis rahvast, et ta seda nii karmilt kohtles.. Ta kahtles, miks nad olid vaese olendi nii julmalt kinni sidunud, jalad ja kaela seotud ja isegi sarved aheldatud.

Swami Samarth ütles neile, et see lehm, keda nad kohtlesid tiigrina, oli tegelikult kogu maailma emaduse sümbol.. Ta käskis neil lehma viivitamatult vabastada, sest see ei põhjusta enam mingeid probleeme.. Kuid keegi ei julgenud lehmale läheneda, et seda lahti siduda.. Nähes nende kõhklust, astus Swami Samarth ise ette ja vabastas oma jumaliku puudutusega lehma kõigist selle sidemetest.

Vabanedes laskus lehm rahulikult vankrist, painutas esijalgu ja kummardas Swami Samarthi ees, otsekui pakuks talle austust.. Siis tiirles ta ümber kolm korda ja lakkus oma jalgu keelega.. Kõik kohalviibijad olid hämmastunud sellest imelisest muutusest ja nad kiitsid Swami Samarthi valjude cheersiga, lauldes kolm korda tema nime.

Balapuri rahvas, vabanes oma muredest, pöördus tagasi oma külasse, samal ajal kui lehm jäi Shegaoni, peatudes rahulikult aaðramis.. Sellest päevast alates ei põhjustanud lehm kunagi mingeid probleeme ega ilmutanud tarkade ja leebete loomade kõiki omadusi.. Isegi tänapäeval öeldakse, et selle lehma järeltulijad elavad Shegaonis, mis on tõend Swami Samarthi jumalikust sekkumisest.

Laxman Ghude lugu

Laxman Ghude, rikas Braahmin Karanja külast, kannatas tugeva kõhuvalu all.. Vaatamata ulatuslikule ravile, tema seisund ei paranenud, ja ta kulutas palju raha asjata.. Kuuldes Shri Gajanan Maharaj imelistest võimetest, otsustas Laxman külastada Shegaoni koos oma perega, lootes leida ravi.

Tema seisund oli nii tõsine, et ta ei suutnud kõndida, nii et mõned inimesed viisid ta templisse.. Kui nad templisse jõudsid, suutis Laxman vaid veidi kummardada, sest tema keha oli liiga nõrk.. Tema naine, pisarad silmis, anus Maharaj'd, öeldes: "Oh halastaja!. Ma olen teie alandlik pühenduja.. Palun vabastage mu abikaasa nendest kannatustest."

Sel hetkel sõi Maharaj mangot.. Ta viskas mango Laxmani naise poole ja ütles: "Toida see oma mehele ja ta paraneb.. Sinu pühendumus kaitseb teda.". Seejärel pöördus Maharaj tagasi oma tavapärase tegevuse juurde.

Bhaskar, üks jüngritest, ütles Laxmani naisele: "Pole vaja siia jääda.. Naase Karanjasse ja anna oma mehele mango prasadiks.. See ravib ta terveks.". Pärast seda nõuannet naasis ta koju ja toitis mangot Laxmanile.

Järgmisel hommikul, pärast mango söömist, tundis Laxman kohest paranemist.. Tema kõht, mis oli olnud tõsiselt valus, äkki lõdvestunud, ja haigus, mis oli vaevanud teda nii kaua kadunud.. Ta oli täielikult paranenud, palju hämmastust tema pere ja sõbrad.

Laxman ja tema naine naasid Shegaoni, et väljendada oma tänu Maharajile.. Nad palusid tal külastada oma kodu Karanjas ja õnnistada seda oma kohalolekuga.. Maharaj nõus ja koos Shankar Bhau Pitambar, külastas Laxman maja.

Laxman pakkus majas jumalateenistust ja andis Maharajile raha, öeldes, et see oli kõik, mis tal oli.. Maharaj, kes nägi läbi Laxmani pettuse, küsis: "Sa väidad, et sul pole enam midagi alles, aga tood nüüd raha välja?. Ära teeskle minuga."

Seejärel käskis Maharaj Laxmanil avada uksed oma varakambrisse.. Laxman nõustus ja avas suure kõhklusega uksed, paljastades oma rikkuse.. Maharaj nägi läbi Laxmani silmakirjalikkuse ja, pettunud oma valeliku käitumisega, otsustas lahkuda.

Enne lahkumist ütles Maharaj: "Sa hoidsid oma rikkusest kinni, väites, et see on sinu oma.. Nüüd pead sa tagajärgede eest vastutama.. Ma tulin siia, et sind õnnistada veel suurema rikkusega, aga su saatus on selle ära pööranud."

Vastavalt Maharaj sõnad, kuue kuu jooksul, Laxman kaotas kogu oma rikkuse ja oli vähenenud kerjamine.. See lugu näitab, et pettusel ja silmakirjalikkusel ei ole vaimsuses kohta ning et siirus ja pühendumus on Jumala armu saamiseks hädavajalikud.

Järeldus

Gajanan Maharaj Vijay Granthi 10. peatükk on vaimse tarkuse ja juhtimise aare.. See annab väärtusliku õppetunni pühendumisest, dharmast, isetusest, alandlikkusest ja mõistuse olemusest.. Gajanan Maharaj innustab ja juhib oma järgijaid kütkestavate lugude ja õpetuste kaudu vaimse valgustatuse teele.. See peatükk on märk Maharaji õpetuste ajatust tähtsusest ja nende võimest muuta elusid.

Selles peatükis kirjeldatud põhimõtete omaksvõtmisega võivad lugejad alustada vaimset kasvu ja eneseavastamist, mida juhib Gajanan Maharaji jumalik tarkus.